Joudsime onnelikult kohale. 19-tunnine lennureis laks suureparaselt. Nende lastega voib vabalt edaspidigi nii pika lennureisi ette votta. Lapsed said ainult kaasreisijatelt ja stjuardessidelt kiita, et kui ilusad, armsad, toredad ja vaiksed nad on. Muidugi volus Anita oma suurte siniste silmade ja imearmsa naeratusega ning Lennart hea inglise keele oskusega koik ara. Ja toepoolest, kui kodus tuleb vahest ikka uks kiu-viu Lennarti poolt ja vaike jorin Anita poolt ara, siis reisi ajal ei tulnud mitte uks piuks.
Vancouveri lennujaama oli meile vastu tulnud Mike. Kuna soit lennujaamast "koju" kestis 2h meeletute liiklusummikute tottu, siis lopuks koju joudes olid lapsed nii labi, et panime nad lihtsalt magama...oigemini nad ise kustusid silmapilkselt.
Ja lopuks ometi oli katte joudnud see kauaoodatud hetk - kohtumine tadi Eleryga! Oh seda roomu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar